| Blogi postitused

Kaunid sinised õied, mis taimega tegemist pole mul küll aimu, aga selleks me uurime teda lähemalt.

Tsineraaria on kevadtalvine moetaim, mida viimastel aastatel üha rohkem kasvatatakse. Tsineraariaid (Pericallis) on perekonnas 14 liiki ja kõigi nende kodumaa on Makaroneesia saarestikus. Eluvormi poolest on tsineraariad mitmeaastased rohttaimed, poolpõõsad või kuni kahe meetri kõrgused põõsad.

Harilik tsineraaria (Pericallis x hybrida) on aretatud Inglismaal villase (P. lanata) ja vereva tsineraaria (P. cruenta) ristamise teel.

Californias on mitu liiki naturaliseerunud. Tänapäeval tuntakse sadu rõõmsavärviliste õisikutega sorte. Tsineraaria kuulub maailma suurimasse, 23 600-liigilisse korvõieliste (Compositae) sugukonda. Tsineraaria lähimad sugulased on emiilia, harfiõis, kleinia, otonna, ristirohi jt.
Potitaimena tuntud harilik tsineraaria on üheaastane taim. Ta õitseb rikkalikult talvel ja kevadel ning seejärel taime elutegevus hääbub. Tsineraaria vajab õitsemiseks valget kasvukohta, sagedast kastmist ja kord nädalas täisväetiselahusega väetamist. Nii toimides jätkub õieilu ühekskaheks kuuks, vahel kauemgi. Rahvapäraselt kutsutakse tsineraariat täililleks. Uued tsineraaria sordid on valgete, roosade, punaste, siniste või purpursete keelõitega. Taime lõhn on väga tagasihoidlik ja isegi rikkalikult õitsev tsineraaria lõhnatundlikele inimestele vaevusi ei põhjusta. Aiandites paljundatakse tsineraariat seemnetega, kodus tuleb igal aastal uus taim muretseda, kui soovime kauni taime õieilu nautida.

Looduses kasvavad tsineraariad rannikul, mägede pilvemet-sades, kaljudel ja hõredates õlipuu-, kanaari paju, loorberi- ja kanaari männi metsades. Harilik tsineraaria on hübriidne liik ning aretati Inglismaal 1777. aastal vereva tsineraaria (P. cruenta) ja villase tsineraaria (P. lanata) ristamisega. Tänapäeval kasutatakse sordiaretuses ka teisi liike. Tsineraaria õisiku keelõite värv on väga mitmekesine, need võivad olla puhasvalged, roosad, punased, sinised, purpurpunased või mitmevärvilised. Tsineraariaid paljundatakse peamiselt seemnetega. Potitaimena kasvatataksegi neid enamasti nii, et õitsemisaeg oleks talvel ja kevadel. Et saada jõuludeks õitsvat tsineraariat, tuleb seeme külvata juba kevadel. Külvist õitsemiseni kulub kuus kuni üheksa kuud. Kuigi looduses on tsineraaria mitmeaastane taim, kasvatatakse teda toas vaid õitsemise lõpuni.

 Uuesti tsineraariat õitsema saada kodustes tingimustes enamasti ei õnnestu. Lopsaka lehestiku ja paljude õisikutega õitsedes vajab taim sagedast kastmist. Kui lehed vajuvad longu, on veepuudus juba ilmne. Selline närtsinud, veepuudust kannatav taim tuleks koos potiga panna toaleige veega anumasse ja hoida seal seni, kuni potimullast enam õhumulle ei eraldu (enamasti 5–10 minutit). Ka ülekastmine tsineraariale ei meeldi. Mitmeks päevaks potialusele jäänud vesi põhjustab juurte mädanikesse nakatumist ja haigete juurtega ülekastetud taim hävib kiiresti. Kui juured hävivad, siis vajuvad lehed ja õisikud longu ning võib jääda ekslik mulje, et taim on jäänud kastmata.

Mida soojem on ruum, kus me tsineraariat kasvatame, seda lühemaks jääb õitsemisaeg. Kõige kauem õitseb tsineraaria valges ruumis, mille temperatuur on vahemikus +12 kuni +16 ºC. Taime kastes tuleb vältida vee sattumist lehtedele, sest kauaks lehtedele jäänud vesi muudab need pruunilaiguliseks ja soodustab nende seenhaigustesse nakatumist. Kuiva õhuga keskküttega ruumis võivad tsineraariat kahjustada lehetäid, punased kedriklestad, aga ka ripslased, kasvuhoonekarilased jt. Keskküttega ruumis mõjub taimele hästi tema poti kõrvale asetatud lai madala veega täidetud taldrik, kust vesi aurustub ja suurendab õhuniiskust. Varem kutsuti tsineraariat ka täililleks, sest pehmed lehed on täidele meeldivaks toidulauaks, millest saab lehemahla imeda.

Kallid rohenäpud taas kutsun ülesse jagama oma lugusid, küsimusi, pilte jm. meiega!