Jätkame ikka uute või tuntud taimede avastamisega.

Liigirikas perekond kurekell kuulub tulikaliste sugukonda. Tegemist on mitmeaastaste rohttaimedega, kes looduslikult kasvavad põhjapoolkera parasvöötmes.

Oma nime Aguilegia on taimeperekond saanud ladinakeelsest sõnast aquila, mis tähendab kotkast. Õite omapärane välimus on andnud põhjust kutsuda taime inglise keelsete nimetustega nagu columbine, granny´s bonnet, doves in a ring.

Eestis kasvab looduslikult harilik kurekell (A. vulgaris), keda võib kohata valgusküllastes lehtmetsades, puisniitudel, võsastikes, teda kasvavatakse ka aedades ilutaimena. Aedades kasvavatakse peale hariliku kurekella ka mitmeid liike ning hübriidseid sorte. Kurekellade kasvukõrgus sõltub liigist ja sordist ning jääb vahemikku 20-100 cm. Õied võivad olla nii liht- kui täidisõielised. Liigist ja sordist olenevalt varieerub ka õite värvus – valged, erinevates toonides roosad, sinised, punased, violetsed, kollased ning mitmevärvilised.

Kurekelladel on kaunid kolmehõlmalised lehed ja veel kaunimad õied. Õied koosnevad suurtest värvilistest tupplehtedest ja kannusega kroonlehtedest. Õitseb juunis-juulis, on liike, kellede õitseaeg jääb maikuusse.

Kurekellad kasvavad edukamalt poolvarjulisel kasvukohal, kus on niiskepoolne ning huumus- ja toitaineterikas muld. Kui mullaniiskust on piisavalt, kasvavad kurekellad hästi ka päikeselisel kasvukohal. Väga kuivadel ja liivastel muldadel ei taha hästi edeneda. Kuigi taimed armastavad niiskust, ei talu nad siiski liigniisket kasvukohta, kuhu sagedasti kogunevad lumesulamise- ja vihmaveed. Kurekellade (eriti kõrgekasvuliste) kasvukoht võiks olla kaitstud ka tugevate tuulte eest.
Kuigi tegu on hästi talvituvate püsikutega, ei ole kurekellad pikaealised, 5-7 aasta järel tuleks taimi uuendada.

Paljundada saab kurekellasid puhma jagamise teel ja seemnetega. Kuna seemned idanevad 3-4 nädalat, oleks seemnekülviks sobiv aeg märts-aprill. Et mitte häirida taime võrdlemisi sügavale tungivat juurt, tuleks taimed pikeerimisel istutada kohe peenrasse, taime alalisele kasvukohale. Seemnest paljundatud taimedel ilmuvad õied alles teisel kasvuaastal, kevadel puhma jagamise teel paljundatud taimedel saab õisi näha juba samal aastal. Soodsates tingimustes annavad kurekellad sageli ka isekülvi.

Kurekellade kasvuaegne hooldamine ei nõua palju vaeva. Vajadusel tuleb muidugi taime ümbrust rohida ja põuaperioodil ka regulaarselt kasta. Hästi reageerivad kurekellad väetamisele ning huumus- ja toitaineterikka komposti või kõdusõnniku lisamisele.

Kurekellad sobivad nii kiviktaimlasse, püsilillepeenraisse kui loodusaeda. Et kurekellade kaunis õieilu varju ei jääks, sobivad nad paremini kokku madalakasvuliste püsikutega.

Kurekellad oma õrnade õite tõttu pikaldast transportimist eriti ei talu. Kui aga õnnestub neid korjata vaasi otse koduaiast või loodusest, seisavad nad vaasis võrdlemisi hästi. Kuna kurekellad on mürgised, tasuks vältida taimemahla sattumist limaskestadele. Vaatamata sellele on kurekella õisi ja seemneid kasutatud keskajal põletike, löövete ja kasvajate ravimiseks, ta on olnud kasutusel ka kui afrodisiakum ehk armukire tekitaja.

Loodan, et leiate enda aeda mõne sordi mida see aasta katsetada!